Praegu tuntakse seda toitu kui „steak tartare”, aga 20. sajandi algul oli Euroopas levinud nimetus „steak à l’Americaine“ (steik Ameerika stiilis). See roog on pärit USA-st.
Euroopas hakkas see roog omandama uusi jooni ning Prantsuse restoranides serveeriti seda sageli tartarkastmega. Siit tuligi nimetus „steak à la tartare“. Seda ajaloolist fakti kinnitab J. Escoffieri kokaraamat „Le Guide Culinaire2 (1921), kus roog „steak à la tartare“ määratletakse Ameerika stiilis praena, mis on valmistatud ilma munakollaseta ja mida serveeritakse tartarkastmega. “Steak à la tartare” (sõna otseses mõttes tähendab see “tartarkastmega serveeritud”) lühendati hiljem terminiks “steak tartare”.
Aja jooksul kadus erinevus Ameerika stiilis steigi „steak à l’Americaine“ ja selle Euroopa variandi vahel, mida serveeriti tartarkastmega. Larousse Gastronomique’is (1938) määratletigi “steak à la tartare” kui toores jahvatatud veiseliha, mida serveeriti toore munakollasega, seejuures polnud enam mainitud tartarkastet.
Nimi lühendati veidi hiljem “tartariks”. Traditsiooniliselt tähendas “À la tartare” või lihtsalt “tartar”, et mõni toit, enamasti kalapraad, on “serveeritud tartarkastmega”. 20. sajandi lõpus hakati nimetust “tartar” kasutama toore liha või kala roogade juures, näiteks tuunikala tartar, mida 1975. aastal tutvustas Pariisi restoran Le Duc. Sellel roal polnud midagi pistmist tartarkastmega ega tatari köögiga.
Narva Muuseumi restorani Rondeel menüüs on mitmesugused tartarid. Mõni neist sisaldab kohaliku köögi motiive, mõni aga esindab klassikalist tartari. Restorani Rondeel menüü leiate siit: https://rondeel.ee/menuu/
Pildil: Veiseliha tartar trühvlimunakollase ja pardimaksaga restoran Rondeel menüüst.
Pilt: Lauri Laan